Sõnas on veel palju naeru. Luuletustes nooruse särtsu ja valu, kuid see on helge ja eluterve. Aitäh autorile selle meeldiva elamuse eest. ja kindlasti loen seda veel ja veel.

Põnev. Täis üllatavaid pöördeid. Igati väärt krimka, mida lugeda. Ja tõesti ei saa lõpetada. Mitu elusaatust. Armastus. Lootuse painav pinge, mis viib hirmutavate tegudeni. Soov leida lahendus kasvõi üle laipade. Lugu, mis köidab esimesest leheküljest peale ja haarab endasse, tekitab emotsioone ja teada saamine kasvab koos peategelase sooviga igal leheküljel. Kõrvaseisjate (eba)oluline jutustus väsitab ja piinab üheaegselt, aga seda ei saa ka lugemata jätta. Üllatav lõpp ei jäta kindlasti ükskõikseks või külmaks.

Väärt lugemine eesti kirjanduse riiulilt. Lugu või õigem oleks öelda lood, mis on suure loo sees, on müsitliselt haaravad ja lõpuni põnevad. Koiola Aotõiv - Eesti oma Sherlock, kes lahendab alternatiivajaloolises muinasajas põnevaid juhtumeid. Mõnus ja fantaasiarikas lugu, kuhu on sisse põimitud parajalt romatnikat, piisavalt põnevust ja see kõik läbi segatud müsitlise muinasajalooga. Soovitan soojalt :-)

Mõnus lugemine. Üsna ränk teekond, mis ühel lapsel tuli läbida, et jõuda oma ema juurde - kuid see kõik on kirja pandud mõnusas võtmes, küll vanema ja kogenenud mehena sellele kõigele vaadates. Kirjanik ise tunnistab, et teoses on ilukirjanduslikke elemente, mis on läbi põimitud reaalse teekonnaga kaugelt Siberist imeilusasse kodulinna Piiterisse. Ei olegi tähtis, kui palju selles on tõde või päriselt seda mis juhtus - oluline on lugu, need hetked, mida autor peab oluliseks ka juba palju elus läbi elanuna ikka ja jälle enda mälus elustada ja kirjapildis taastada.
Lisaks veel päris paras annus tollasest Venemaa ühiskonnast ja pisut ka vene hinge ning suurust, mis teosest läbi kumab.

Tõsiselt heas mõttes korralik naistekas, mida jätkub kohe mitmeks õhtuks või pikaks mõnusaks nädalavahetuseks. Tungi ja tormi, armastust ja kohustust, soojust ja jahendust, lubatud ja lubamatut. Peategelasteks naine, kes on üheaegselt nii kange ja külm kui kirglik ja paindlik ja mees, kes on iga naise unistus, kuid siiski kuulub ta inimesest võimsamale ja kättesaamatule Jumalale. Selles romaanis kohtuvad inimlik ja jumalik karmis Austraalia looduses, et siiski mingiks ajaks ka õnnelikuks saada. Teisalt on see ka põlvkonna romaan, kus käistletud Austraalia eluolu 1915. aastast kuni 70ndateni. Raamat tasub suvel kätte võtta ja pruun jume rannas ilma erilise pingutuse ja vaevlemiseta on garanteeritud :-)

Neli tähte selle eest, et tõesti ei saanud enne käest panna, kui läbi oli. Esimene thriller, mis mu lugemiskogemust kindlalt ja veenvalt rikastas. Õõvastavalt põnev sündmustik süngelt kaunis looduses. Pettusi, valet ja kahtlusi täis lugu perekonnast, kes püüab hakkama saada suure trauma, süütunde, leina ja iseendaga. Põnevust, süngust ja müstikat jätkub viimase leheküljeni.
Autor oli väga huitavalt lähenenud peategelastele, kus ühe peategelase jutustus oli mina-vormis,justkui soviga saada lugejale lähemale. Samas loo teine tegelane - Sarah abikaasa, toodi lugejateni tema-vormis, keegi teine, keda lugeja peaks jälgima kaugemalt, objektiivsemalt. Stiililiselt huvitav lähenemine, mis kindlasti mõjutab lugejat kogu loo vältel - keeruline on arusaada, keda siis tegelikult uskuda, mida üldse uskuda, keda usaldada ja keda kahtlustada või kas üldse kahtlustada. Mõnes mõttes osav mängimine ka lugeja enda mõtete ja erinevate ajukäärudega. Igal juhul tasub see raamat kätte võtta ja emotsioonaalne kaasahaaravus on tagatud! Jään põnevusega ootama filmi, mida raamatu põhjal väntama hakatakse.

Romaan, mis oleks võinud veel kesta, kuid samas lõppes õigel ajal ja õiges kohas. Sõnad voolasid lugemisel ja tekitasid tunde, et kuidas saab nii päriselt kirjutada ja selle fiktsiooni valada. Nii mõnedki kohad on nii valusalt ausad. Mis see on mis paneb selle raamatu ühe jutiga läbi lugema? Ühest küljest poeetiliselt voolav sõna (hea tõlke- ja toimetustöö), mis kirjeldab nii meisterlikult olukordi, mis toimuvad, kuid samas kogu aeg hoiab mõttes, et midagi peab veel toimuma. Kusagil loo taustal ja tegelikult kas ma lugejana tahaksingi kõike teada või piisab sellest, mis on mustvalgelt kirjas. Tegelikult ei piisa ja lugemine on seda nauditavam, et mõte keerab vinte aina juurde ja juurde. Ühest sõnast saab korraga mitu ja üks mõte keerab korraga teiseks, ometi on kõik omavahel seotud ja nii elus. Soovitan. Lugemiselamus garanteeritud.

Mõnus krimka, mis ladusalt kirjutatud. Erinevaid pöördeid, kahtlusi, küsimusi tekib kogu loo vältel. Põhjamaiselt karge suve lugemine, mis haarab kaasa, tekitab huvi. Lisaks lahti rulluvale põnevale loole lisab mõnusat suve tunnet Rootsi saar Sandhamn, kus suurem osa sündmustest aset leiab. Krimiloo uurimisel ei ole piirdutud ainult peategelase traagilise eraelulise loo valgustamisega, vaid tuukase sisse ka peategelase lapsepõlve sõbranna eluline heitlus pere ja karjääri vahel. Kogu lugu moodustab mõnusa terviku, mis ühest küljest lisab loole inimliku ja proosalise külje, kuid teisest küljest hoiab lugemise ajal kogu aeg mõtte töös, kuidas kõik omavahel seotud on ja mis roll igal uuesti ilmuval tegelasel loos siiski on. Loo lõpp ei olnud kohe kuidagi ette aimatav ja pigem eksitatakse lugejat mitmel korral päris korralikult ja põhjalikult.
Haarav ja hästi kirjutatud krimka.

Lummavalt liigutav ja kriipiv romaan. Lugu, mis iga hetkega võib pöörduda, et uuesti tagasi tulla. Loo erinevatel etappidel antakse lugejale justkui lootust, et nüüd on loo ülitundlik ja endasse tõmbunud Victoria leidnud tee iseenda juurde. Kohale jõudmine võtab aga aega ja selle teekonna on kirjanik Vanessa Diffenbaugh lugejani toonud sõnadega, mis toovad silme ette erinevad visuaalsed pildid - need on ilusad, lummavad, kriipivad ja kohati hinge matvad. Andestamine ja kannatlikkus on selle loo kangelasteks, need omadused on toeks Victoriale ja teda ümbritsevatele inimestele. Enne põgenemist on ehk vaja mõnikord siiski seisma jääda ja arusaada. Mõelda, kas hetke emotsioonid ja tunded on alati need, millele toetudes teha otsus joosta ja hästi kaugele. Eemale iseendast ja neist, kes päriselt hoolivad.
Romaani lõpus on põhjalik lillede keele sõnastik ja autori järelsõna aitab mõista, kui palju on ta endasse lasknud, et seda kriipivat ja lummavat lugu lugejateni tuua.
Väärt lugemine.

Aitäh, Mihkel Raud. Omamoodi lugemine - huvitavalt eklektiline ja mõnusalt äratuntav. Ilmselt puudutab ühes või teises peatükis hr Raud kõiki, jagab rohkem või vähem kõrva taha panevat. Kuid eelkõige on see aus lugemine, millele kunagi andis hoogu just tema kirjutatud "Musta pori näkku". Viimane aus lugemine oli kindlasti Stig Rästa raamat, see siin on sutsu erinev - ilmselt seetõttu, et kirjeldadatakse ehk natuke küpsemast vaatepunktist, kogemustest ja õppetundidest, mis on olnud nii valusad, õiglased kui ka värskendavad.
Üks tsitaat paljudest, mis said raamatus alla joonitud, ära märgitud või muud moodi talletatud: "Ja veel üks soovitus: loe raamatuid. Ma ei pruugi su lemmikraamatu kohta küsida, aga sinu lugemus paistab välja. Kui sa raamatuid ei ole, on see kaugele näha. Mida päev edasi, seda määravamaks iniseme üldine silmaring muutub. Kõik ettevõtjad, kellega ma viimasel ajal rääkinud olen, kinnitavad seda nagu ühest suust. Hea töö ootab neid, kes kaasaegsest maailmast aru saavad. Kummatigi jääb neid inimesi aina vähemaks. Kuidas maailma paremini mõista? Üks viis on selle kohta lugeda" (354-355).
Kõik, kes tunnevad, et enesekriitilisus on vajalik ja aegajalt kasulik, tunnevad selles raamatus kindlasti ära miskit oma. Sest just selles vormis see raamat leheküljelt leheküljele ennast loeb. Ja kõigile teistele ehk meelde tuletav, et kõik algab oma peegelpildist ja kasulik on seda aegaajalt ausalt vaadata. Igal juhul show more värskendav, mõne võrra raputav ja kui mitte raputav, siis kindlasti mõtteid tekitav raamat aasta lõppu. show less

Mul on keeruline Murakami teostest kirjutada, sest need on nii rikkalikud, täis miskit, mis kohe algusest köidab ja mõtteid, mis jäävad veel kauaks ajaks kummitama. Nagu viimati söödud mereanni ramen, mille igat suutäit võttes käis kehast läbi naudingu sööst. See ei olnud nälja kustutamine, vaid tõeline nauding.
Lugu ise on mitmetasandiline, millest ei puudu ka kübeke unenäolist müstikat ja tegelikult ei teagi, mis juhtus ja kas kõiki tegelasi saabki lõpuni uskuda. Kõige rohkem võiks seda kõrvutada ehk Murakami Norra metsaga, kuid see on nüüd siis täiskasvanud mees, kes püüab oma minevikuga asju ajada, aru saada, mis siis juhtus või ei juhtunud. Üks ilusamaid ja paeluvamaid kohti romaanis on kindlasti Tsukuru ja Eri (Kuro) taaskohtumine. Selles on nii palju valu, kuid samas ka mõistmist ja andestamist.
"Nad võtsid südamel kaane pealt, avasid mälestuste ukse, rääkisid võimalikult varjamatult ja kuulasid teinetest vaikselt" (216)
Nii nagu varasemalt Murakami teoseid lugedes, taban ennast mõttelt, et nii hästi on tabatud see, mis kusagil meie kõigi sees on, kõigiga ühel või teisel viisil juhtunud. Tema kirjutatu on kohati nagu miski elavaks tegemine ja sellele sõnalise tähenduse andmine.
"Ei ole vaikust ilma valukarjeta, ei ole andestust ilma verevalamiseta, ei ole leppimist terava kaotuse väravat läbimata. Sellel rajaneb tõeline harmoonia."(213)

Omapärane ja peene irooniaga tõlgendus Charles Perrault' muinasjutust. Nauditavalt kirja pandud mõrtsuka-ohvri, talunaise-grandi dialoog ja muinasjutulik lõpp ;-)
Selle raamatu üheks suureks väärtuseks on kindlasti tihe ja ladus dialoog, mis toob loo lugejale mõnusalt ja kergelt kätte, samas jättes alles sõna ilu ja mängulisuse.
Raamat neile, kes soovivad kiiresti loo lõppu jõuda, kuid miskit tervat veel lisaks.

Linna-fantasy viib lugeja müstilisse Londoni all olevasse maailma. Seal Londoni all toimetavad teistmoodi tegelased oma teistmoodi toimetusi, mis ei meenuta eriti tavapäraseid tegevus. Ja mulle meeldis see teistmoodi lugu teistmoodi maailmas ja täitsa teistmoodi tegelastega väga.

Olen pehmelt öeldes vaimustuses meisterlikkust sõnast, mõnusast sarkasmist ja eelkõige tohutust fantaasiast, mis on põimitud üheks omamoodi looks. Muinasjutt selle kõige algupärasemas tähenduses kõigi oma muinasjutulike elementidega, kuhu on pikutud Londoni ja inimsuhete ajalugu. Sealt ei puudu ka törts eklektllisust, mis aeg-ajalt tekitab küsimuse, kus lugu nüüd on. Aga kohe saab lugeja järje peale. Nii on põimitud mõnes mõttes sõnamänguks juhus, kus üks peategelastest, või siis õigemini tema füüsiline keha, on visatud rentslisse ja rentslirahvas leiab selle sealt vahetult enne Liuglevat laata. Nad on õnnelikud, et saavad kraami laadal müümiseks. Seejärel viib lugu täpselt kaheks lauseks meid teise liini, kus rentslis hulpivat keha veel elusaks peetakse ja kinnitatake, et kindlasti nimetatud tegelane laadale jõuab, ta ei vea neid alt. Omamoodi nagu vihje, et kuidagi see tegelane siiski sinna laadale jõuab - mis kujul, mis vormis, kas elus või surnud. Lugeja juba teab, aga ikkagi …

Lugu, kus kohtuvad miski ja päris, keegi ja väljamõeldud ning kus lõpus jõutakse eikusagi. Nauditav viiekäiguline õhtusöök, kus iga käik on omaette seiklus, iga show more koostisosa saab oma näo ja vormi ning kõige selle lõpus tuleb veel üks tass mõnusalt erksaks tegevat espressot, mis on parajalt kange, et kõik meeled veel korraks selle loo juures püsiksid. Haarab endasse ja üldse ei teki mõtet, et kas ma millestki aru ka pean saama.

Ja kui peaks juhtuma, et homme on see päev, kui tundub, et need asjad saavad ainult sinuga juhtuda, siis võib lugeda Ricgardi definitsiooni sellistest sündmustest:

“Richard oli tähelepannud, et sündmused käitusid nagu argpüksid - nad ei tulnud kunagi üksinda, vaid alati karjakaupa ning kargasid talle korraga kallale.” (lk 23)

Äge, põnev, täispikitud peent huumorit ja sõna, mis läbistab mõnuga kõik meeled. show less

Romaan, mis on lummavalt aus ja lajatab otse hinge. Sellest romaanist või õigemini loost on keeruline kirjutada, seda peab ise lugema. Mitmed lõigud ja leheküljed, laused selles raamatus on mitmetahuliselt sügavad - ühte nurka kukkudes, leiad ennast kord seal peatumas ja mõtlemas ja järgneval hetkel taas vabalt langemas. Autori oskuslik liikumine teadvuse nendel kihtidel, mida sageli ei oska endale seletada ja mida ainult tunneme, on meisterlik ja sõnaliselt äärmiselt nauditav. Ühelt poolt juba mainitud ausus, teiselt poolt tõlgendatud mälu. Mitmes kohas tekkis küsimus, kuidas on võimalik luua nii täiuslik pilt kogemusest ja tundmustest, mis äratab selle ka lugejas.

Mingi hetk avastasin ka, et traditsioonilise järjehoidja asemel, on mul raamatu vahel pliiats - selleks, et märkida neid kohti, mis tekitavad sees hingevärina ja raputavad meeli. Tekkis soov ja tahtmine, et leiaksin need kiiresti üles, kui neid taas ja taas lugeda on vaja.

Võitlusest oma sisemises heitluses on jutustatud kaasahaaravalt ja lugejana tabasin mitmel korral ennast olukorrast, kus nii haaravalt alanud seik jõudes üsnagi mitte üldse nii haaravasse lõpppunkti, ei heidutanud mind. Mul tekkis veel suurem vajadus edasi lugeda, teada saada ja kogeda. Selle loo haaravus on ilmselt suuresti sõnaline meistrelikkus ja tundmuste (taas)loomine, kehaline raputus.

Soovitan kõigile, kes tunnevad enda sees mingit kipitust, soovi teada saada, arusaada, mõista või kogeda, kuidas show more eluloolisus ja ilukirjandus omavahel põimuvad, kuidas elu saab ilukirjanduseks või siis vastupidi. Seda vastust te sealt küll ei leia, kogete aga sõnadesse kirjutatud elu. show less

Kunagi ammu sai seda raamatut ka loetud, kuid nüüd oli õige aeg see uuesti kätte võtta. Teos, kus väliselt justkui kõik toimuks ükskõiksuse ja minna laskmise maailmas. Peategelane Meursault võetakse talle üsna vastumeelselt piltlikult riidest lahti ja lõigatakse lahti. Tema emotsioonid ja sisemaailm on lugejale kogu aeg kohal, millega luuakse peategelasest üsna apaatne, ükskõikne ja tundetu tegelane. Camus ise on oma romaani esimesed märkmed kirja pannud 1937. aastal järgmiselt: "Jutustus - mees, kes ei taha ennast õigustada. Ta eelistab arusaama, mis teistel temast tekib. Ta sureb, olles üksi teadlik oma tõest - sellise lohutuse tühisus." See võtab päris hästi kokku selle kummalises ükskõiksuses toimuva tegevuse, mis kohati on kui unenägu, kus sündmused toimuvad täiesti absurses järjestuses ilma näilise põhjuseta ja justkui unenäos, on sündmused seal olles arusaadavad, isegi mõistetavad. Nii nagu nii mõnigi painav unenägu, jääb kogu sündmustik mitteteadvusse ootele, et sealt sobival ajal teadvusesse lipsata.

Õnnelik. Armsalt kujundatud pisike õnne raamat, kus lugeja saab kindlasti hea annuse positiivset energiat, häid mõtteid ja inspiratsiooni, kuidas leida ja hoida oma hygget. Huvitavad ja ehk vähem teada olevad faktid taanlaste ja Taani kohta, kuhu on näpuotsaga puistatud teaduslike uuringute fakte.
Eelkõige on tegemist ühe mõiste - hygge - mõtestamisega. Ja kogu selle aja tunned üha enam, kui hyggelikult sa ise ennast tunned või tunda sooviksid

Hästi lihtsustatult on selle raamatu sisu vanast ja uuest maailmast, kus õigus on mõlemal poolel. Selles raamatus on korraga mitu lugu ja mitu maailma, inimesed, kes on elus, surnud ja korraga nii elus kui surnud. Peategelane Shadow (Vari) võtab kõike enda ümber toimuvat stoilise rahuga ja iseenesest mõistetavalt. Minu jaoks sümboliseeris see teatavat rahu ja mõjus äärmiselt positiivselt. Ehk leidsin ma selles peategelases midagi, mida tänapäeva kiires maailmas on keeruline märgata - oskust näha asjade taha. Mõista ja arusaada, kuid vaikides kuulata. Ja otsustaval hetkel ikkagi tegutseda. Mõttetutest vaidlustest ja üleliigsest hoidumine, kuid samas olles siiski asjas sees.
Lood, mis kulgevad paralleeleselt ja üheaegselt, minnes üksteise sisse ja siis sealt jälle välja. Oskuslikult kirjutatud maailm(ad), mis köidavad ja sa klammerdud sinna külge, tahtes veel ja veel.
See raamat peab ilmselt sattuma lugejale õigel ajal ja õiges kohas. Minuga see õnneks nii juhtus. Ja nüüd sooviks juba väga näha selle loo ekraniseeringut - kuidas see kõik on visualiseeritud nii, et see kõike seda edasi annaks.
Teos, mis annab kindlasti igale lugejale oma paraja pataka mõtteid, mille üle mõelda.

Lugu on jutustatud väga haaravalt, mis võidab kohe esimestel lehekülgedel su südame ja hinge. Lummavad pildid, mis kerkivad silme ette, kui Daniel läheb esimest korda Unustatud Raamatute Surnuaeda - nende vanade raamatute lõhna võib peaaegu tunda; raamatute maailm ja see maailm, kus tegelaste maailmas eksisteerib palju raamatuid ja väärtustakse kõrgelt lugemist ja loomingut; müstiline ja natuke raske maailm, kus arenevad otsekui paralleelselt kaks peaaegu sama saatusega lugu, mis lõpuks kokku saavad; põnev ja kriminaalne maailm, kus humoorikat vürtsi lisab tegelane Fermin. Raamat neile, kes sulavad sõna jõus ja saavad iga sõnaga uue vormi - veel parema versiooni iseendast :-)
Selle romaani teeb kindlasti nauditavaks lisaks haaravale ja omapärasele loole ka väga meisterlik ja nauditav tõlge.

Selle loo puhul kummitas mind kogu aeg miski tuttav tunne ja taasloodav emotsioon - selleks on Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?”, nii näidend ise (mida lugesin siiski enne, kui filmi nägin) kui ka suurepärane film, kus mängisid suurepärane Elizabeth Taylor ja Richard Burton. Mäletan seda tunnet veel väga teravalt, mida see lugu ja film minus tekitasid ning see valdas mind terve selle raamatu lugemise aja.
Pidev üksteise piinamine taustaks igavene armastus. Ikkagi suurepärase Hanif Kureishi humooriga pikitud lugu, mis samas erineb suuresti Äärelinna Buddhast ja Gabrieli annist. Soovitan neile, kes hindavad natuke ekstsentrilisust, musta (väga) humoorit ja pinevat sarkasmi. Omamoodi hull ja teistmoodi romantiline armastuslugu.
Raamatu kaanekujundus minu meelest suurepäraselt kooskõlas selle sisuga :-)

Kõik need luulelood puudutavad hinge ja taaselustavad mõtteid ja tundeid, kui olen jalutanud metsas, vaadanud loodust auto või bussi aknast, istunud vaikides mere ääres või piilunud klaassiledasse järve. Palju on vihma, mis mulle väga meeldib. Läbiv on üksindus ja laiali olemine - mõnes mõttes koduta ja teises mõttes kogu aeg kodus. Isiklik, kuid samas nii tuttav.

Kes tahab tunda ja kogeda, kohati helgemat ja kohati süngemat üksi olemist, tunnete ja kodu otsimist ja leidmist, mis on tihedalt seotud meid ümbritseva looduse ja selle nähtustega, siis soovitan soojalt. Sõna kohati paitab helgelt ja teiselt natuke kraabib hinge.

Brilliant!

Aus. Vaatamine iseendasse.Vaatamine just nüüd ja praegu, püüd aru saada, mis oli siis ja mis on nüüd. Selgitada natuke, miks nii võis olla - aga samas teadmine, et see kõik, mis oli, pidigi nii olema, et saaks toimuma see, mis praegu on.
Huvitav. Detailid aitasid ennastki viia sinna tagasi, kust me tulnud oleme. 80ndate natuke katkine põlvkond, kes on visatud kõige keskele ja peamiselt oleme pidanud ise hakkama saama. Õppima. Aru saama. Mõistma. Heitlema.
Moodsa aja haigused. Mitte kõik. Küll depressioon - jah, see on haigus. Siinkohal on Stig kirjutanud ilmselt nii nagu on. Paanika ja hirm, sellest üle saamine. Kindlasti on palverännak ja raamatu kirjutamine taaskord viis enda paranemise suunas.
Aga kõige huvitavamad olid need lõigud, kus Stig läkski kõrvale - kogu loost, enda loost. Ja rääkis asjadest, milles alati ei räägita (kuigi teatakse). Näiteks kakamine ja mõtted, kui teiste inimestega kohtume (mis me tegelikult mõtleme). Nende mõtete eest lisasin arvutstusele ka kohe ühe tärni ;-)
Elulugu - ei. Elustiili raamat - ei. Arenguromaan on kirjandusteaduses mõiste, millega võiks seda raamatut nimetadada. Kindlasti üks suur samm oma elus, mille kirja panemine aitab mõista ja arusaada, ennast samastada, tunda kaasa või lihtsalt võtta teadmiseks.
Lugege - on seda väärt! Ja läheb tõesti mõnusalt kiiresti, kuigi jätab seejärel hinge mingi kripelduse või närib natuke. Kas me kõik suudame nii ausad olla? Ka iseeendaga?

Põnev ja ladus lugemine, kindlasti oma tähti väärt. Palju võitlust nii enda sees (peategelase silme läbi) kui ka endast väljas. Üliinimesed versus alamkiht ja kõik, mis sinna vahele jääb, inimlik nõrkus harjuda kiiresti ära heaga, süümepiinades peategelane, kes on piisavalt noor, et siiski oma eluga edasi minna, armastus ja (võimu)iha. lugu jätkab "Punase tõusus" alustatut, kuid veel rohkem võitlusi, mis juba tõsisemad ja nõuvad rohkem ohvreid nii heade kui halbade poole peal. Sõprus ja reetmine. Tegelikult on selles loos kõike, et oma mõned õhtud lugedes põnevaks muuta, nautida fantaasiarohket maailma, milles on terake meiegi maailma, sest inimene oma loomuses jääb ikka inimeseks - ükskõik kuidas teda voolida või kui täiuslikuks proovida lihvida. Väike koptus ka tehnoloogia arengule ja mida see tegelikult muudab, kui mängu tuleb võimuiha.
Väga inspireeriv kirjaniku järesõna, kus tänatakse lisaks kõigile toetajatele ka lugejat: "Tänan teid, et lasete mul elada unistustepunuja elu - see on ainus asi, mida olen tahtnud teha selles saati, kui isa mulle lapsepõlves "Kääbikut" ette luges ja ma sain aru, et inimese võlukunst peitub sõnades, juttudes, kadunud ja alles tekkivates legendides"(Pierce Brown). Kujutulused, fantaasiad ja kuhugi ära kadumised teevad lugemise nii kuradiraisk ägedaks :-)

Poeetiliselt kaunis vormis jutustatud hingemattev lugu kahest õest - Grace ja Tippi on Siiami kaksikud, kes on vöökohast kinnu kasvanud. Lugu, mis lugejateni jõuab on jutustatud ühe kaksiku silme läbi.
" Tippi ja mina oleme liigist
ischiopagus tripus.
Meil on kaks pead,
kaks südant,
kaks paari kopse ja neerusid.
Meil on ka neli kätt
ja üks paar täiesti normaalseid jalgu
-ajast, mil rudimentaalne jalg
amputeeriti
nagu näitusekoera saba.
Meie soolestik algab
kahes osas,
aga siis ühineb.
Ja sellest allpool me oleme
üks"(17)

Kuigi noore, õrnas eas teismelise jutustus on lihtne, paelub ja naelutab see lugeja enda külge kuni viimaste lehekülgedeni. Ühe hingetõmbe raamat. Ja see hingetõmme muutub iga leheküljega, kuni lõpuks võbisev ja väreleb korralikult. (Üli)tundlikutel inimestele on oht lõpetada see raamat niiskete silmade või lausa märja näoga ja emotsionaalselt olla veel mõnda aega üsna võimetus olukorras.
Ajaliselt mahub lugu 7 lühikesse kuusse augustist veebruarini. Iga peatükk on kuudega eraldatud, ja iga lugu on saanud oma pisikese pealkirja. Poeetiline rännak tüdrukute elus viib lugeja koolist haiglatuppa ja laseb sellel rännakul peatuda erinevates kohtades - kirik, esimene suudlus, teismeliste väljasõit, esimene suits... Kirjeldused kahest õest on lühikesed ja sügavaid siseheitlusi sealt ei leia - ja ilmselt see teebki sellest jutust omapäraselt võluva, kujutlusvõimele ruumi jätva jutustuse, kus mingil hetkel taipad, et oled show more justkui ise seal kõrval või väntad ise koguni neist erakordsetest tüdrukutest dokumentaalfilmi. Ja see film on üdini aus, siiras, valus, kus peidus tahet ja rõõmu täis noored.
Julgen soovitada kõigile :-) Mulle väga meeldis! show less

Rikkalik fantaasia. Kaasahaarav. Ja ma lugesin seda suure vaimustusega. Nüüd hakkan mõistma ja arusaama. Aga päriselt mõistmiseks tuleb nüüd teised osad ka kiirelt läbi lugeda.

Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik - kõike seda see raamat on.
Kui pool raamatut oli loetud, läksin parki jooksma. Uskuge - park ei olnud enam see, kus ma jooksin eelmisel päeval. Otsisin puuõõnsusi, jälgisin vareseid, iga puu sahin tundus tervitusena ja iga kraaksatus tähenduslik. Suurepärane raamat, mis paneb fantaasia tööle, mõtte liikuma ja peamine - liigutab hinge.

Huvitav, intrigeeriv, mitme tahuline,kuid mitte keeruline ja kaasa haarav. Ootused täidetud ja igati soovitan lugeda, kui pealub natuke müstikat, soovid midagi lihtsat, aga samas kaasa haaravat, kus oleks natuke sees ka ühiskonna valukohti ja midagi sellist, millele igapäevaselt ei mõtle, aga mis eksiteerib meie ümber iga päev.
Intrigeerib kindlasti taas teema, mis on valusalt suur, kuid samas siiski mitte nii põletav, et sellest igapäevaselt räägitaks. Seetõttu ka ilmselt sai see raamat nii kiiresti läbi. Naised kui anumad, mida üha jälle täidetakse ja tühjendatakse, naised kui tarbijad, kes seda isa ka põhjustavad ja mehed kui kogu sellest virrvarrist kõige suurema kasu lõikajad. Kuigi valustate teemade käsitlus jätab palju lahtiseks ja ei lähe sügavuti, on seda huvitavam see lugemine, et see jätab otsad lahti, tekitab palju küsimus ja mõtlemisainet. Loo teeb põnevaks piisavalt müstiline liikumine väljamõeldu ja tegelikkuse piiril.
Igal juhul kriipivalt realistlik ja fantaasiarikkalt müstiline lugu, mis haarab kaasa.

Raamat, mis poeb hinge ja paneb end ümbritsevat rohkem jälgima. Tegelased on justkui päris oma mõtete ja tunnetega. Panevad kaasa elama. Mõnikord tunned end lugedes hästi ja samas saad aru, et ükskõik mis toimub, tahad edasi lugeda ja teada, kuhu lugu välja jõuab.

Nauditav lugu ka keeleliselt, kus dialoog tuleb tekstist ise leida, sest jutumärgid puuduvad. Loost leiab kaunilt valusaid kirjeldusi ja tabavaid metafoore. Mulle meeldib, kui raamatutes räägib raamatutest, keelest ja inimestest, kes maailma enda ümber viimse kui rakuga tunnevad ja läbi elavad.

Lugu inimeseks olemisest ja selleks jäämisest, milles on palju uskumatut, pead kratsima panevat, imestamist ja uuesti mõtestamist vajavaid sündmusi. Mul oli keeruline mitte rääkida raamatust, mida hetkel loen. Rääksin sellest kodus, tööl ja kohvikus. Lugu haaras kaasa ja köitis ühest küljest äärmise objektiivsusega režiimi suhtes, millele ei ole võimalik minu silmis mingit õigustus leida ja teisest küljest sügavate tunnetega inimese kõige salajasemates soppides, mille avamiseks tuleb läbi käia pikk ja käänuline tee.
Tüdruk, kes sai sellel pikal teekonnal seitse nime ja kes osutus lugeja eakaaslaseks, köidab oma piiritu aususe ja tagasihoidliku sitkusega, temas on tohutu jõud ja sihikindlus, samas ei karda ta näidata lugejale ka oma nõrka poolt. Samal ajal elasin mina õndsas õnnes ja rõõmus äsja taasiseseisvuse saavutanud riigis teadmata, et kusagil on tüdruk, kes poolkogemata satub vabadusse, millest tal oli vaid ähmane ettekujutus.
Lugedes tabasin mitu korda ennast mõttelt, et see kõik on kusagil olnud. Ehk ongi ja mälestused enda lapsepõlvest elustuvad nii mõnski kohas. Samas kui oled lugenud George Orwelli "1984" ja elanud läbi silmadele ning kõrvadele ebareaalsena näivaid sündmusi, siis "Seitsme nimega tüdruk" toob selle kõik veel lähemale.

Teos, mis liigutab ja kus iga luuletus on lugu, mis naelutab enda külge. Lood, mis toovad esile ära tundmist ja panevad endasse vaatama; näed avarama pilguga järgmist linna, kuhu lähed või vanameest jõe kaldal. Sõnad, mis ärritavad ja köidavad samaaegselt, toovad nahale tibutagi ja pisara silmanurka. Nii mõneski luuletuses on koos valu ja rõõm, naer ja nutt, teine paneb jälle tundma, et ilus ongi valus ja miski kriibib kusagil mõnikord valusalt, teinekord jälle sügelema ajavalt. Lood, mis panevad mõtlema ja leiad mingil hetkel, et see on ka sinu peidus pool, mida avastades oled oma arkaadiat taasleidmas.
"Kui elu ühel õhtul peaks hakkama
su kõrbestunud tundemaastikele tagasi voolama,
ole hoiatatud, see on esialgu päris ebamugav." (lk 52)
(luuletus "Arkaadia renoveerimine")
Aitäh, Berit!